Maarja Kangro novellikogu "Ahvid ja solidaarsus" ilmus 2010. aastal.
Raamatu on illustreerinud Kirke Kangro.
Raamat koosneb kümnest novellist:
Kümme novelli, mis räägivad solidaarsusest ja selle piiridest, õigluse ja maitse-eelistuste, eetilise ja esteetilise suhetest konkreetsete elusündmuste kaudu, mis vahel on üsna grotesksed. Raamatus on maailmavaatelisi väitlusi, intensiivset tegevust ja ka üks horrori-sugemetega lugu. Need omavahel üsna loomulikult põimunud lood kõnelevad tänasest maailmast selgepilgulise, elutervelt iroonilise ja kirgliku peategelase vaatepunktist – sellest, kui keeruline on parimagi tahtmise juures saavutada mõistmist ja kooskõla. Sarkastilised lood elust tuttavate tegelastega põhinevad suures osas vist tema enda läbi-elatul ja põnevamatel mõttekäikudel, näiteks kultuurilisest diskrimineerimisest või sellest, kellele on kunst ja kuidas see tema jaoks on.Nii ongi lugudel ühelt poolt elus sündmustik, tuttavlikud tegelased ja kaval iroonia, teisalt on need aga täis huvitavaid ideoloogilisi küsimusi kunsti, eksistentsi ja muudel teemadel. Kangro tegelased peavad intellektuaalseid vestlusi, nende häbitud mõttekäigud on piiritu haardega, nad mõtestavad pidevalt maailma, suutes seda teha haaravalt ja muigamapanevalt.
Maarja Kangro ütleb:"Läbiv temaatika on küsimus kuidas ühildada universaalset õiglust ja eetikat pratikulaarsete isiklike kiindumuste, sümpaatiate ja maitsetega. Mulle meeldib selline balansseerimine täie tõsiduse, siiruse ja ühtlase enesestvõetava distantsi ja iroonia piiril."
Kangro novellide maailmas liiguvad ja räägivad ja mõtlevad naised oma parimates aastates. Naised, kes on haritud ja tugevad ja teavad, mida nad tahavad. Mehed on kõrvaltegelased, aga nad on olemas ja ilma nendeta ei saa kuidagi.
Raamatu on illustreerinud Kirke Kangro.
Raamat koosneb kümnest novellist:
- "Stipendiaat"- Eesti naine Itaalias satub olukorda, kus ta peab kaitsma Eesti kultuuri.
- "Külas"-Naisterahvas on reisil sunnitud viibima külas, kus ta tegeilikult olla ei tahaks - piinarikas tutvumine, päev ja kõigele krooniks veel unetu öö.
- "Impotent ja surm"-Naisest, kes ikka ja jälle (ei või vist küll öelda, et väsimatult) annab Eesti elavale Tšehhi noormehest impotendile võimaluse tõestada, et too ei ole impotent - tulemuseta.
- "Kunstimuuseumis"- Emad jäävad emadeks ja kunstimuuseumis. Ka seal tuleb neil oma maimukesi kõiksuguste õuduste eest kaitsta, sest maailma peab keerlema ainult nende ümber.
- "Glabro"- Naisest, kes kaitseb oma kunstitöid varaste eest.
- "Pornofilm"- Reaalsus, kus minategelast ei häiri, et hotelli naabermaja rõdult ehitajad nende igapäevaseid intiimsusi pealt vaatavad, küll aga ei ole valmis selleks, et nad näeksid seda, kuidas ta raamatut loeb
- "Ahvid ja solidaarsus"-Mehe ja naise vaidlus teetöölistest kui ahvidest. Tegelikult kajastab ühiskonna ja inimeste solidaarsust üksteise suhtes.
- "Suhkur"-Meie ja meie põhimõtted ning nende juurde jäämine. Elu iroonia.
- "48 tundi"- Ühe üksiku naisterahva paaniline üritus rasedaks jääda. Tavaliselt ongi ju see rasestumise hetk vaid 24 tundi enne seda ja 24 tundi pärast seda, spermatosoidid lihtsalt on nii lühikese elueaga .. ja kui see siis just sellel hetkel ei õnnestu, siis tuleb jälle kuu aega oodata ning pole ju ka kindel, kes siis "õnnestub".
- "Päikesereis(repriis)"- Reiseimine, seks ja (varjatud) lapsesaamise soovid.
Kümme novelli, mis räägivad solidaarsusest ja selle piiridest, õigluse ja maitse-eelistuste, eetilise ja esteetilise suhetest konkreetsete elusündmuste kaudu, mis vahel on üsna grotesksed. Raamatus on maailmavaatelisi väitlusi, intensiivset tegevust ja ka üks horrori-sugemetega lugu. Need omavahel üsna loomulikult põimunud lood kõnelevad tänasest maailmast selgepilgulise, elutervelt iroonilise ja kirgliku peategelase vaatepunktist – sellest, kui keeruline on parimagi tahtmise juures saavutada mõistmist ja kooskõla. Sarkastilised lood elust tuttavate tegelastega põhinevad suures osas vist tema enda läbi-elatul ja põnevamatel mõttekäikudel, näiteks kultuurilisest diskrimineerimisest või sellest, kellele on kunst ja kuidas see tema jaoks on.Nii ongi lugudel ühelt poolt elus sündmustik, tuttavlikud tegelased ja kaval iroonia, teisalt on need aga täis huvitavaid ideoloogilisi küsimusi kunsti, eksistentsi ja muudel teemadel. Kangro tegelased peavad intellektuaalseid vestlusi, nende häbitud mõttekäigud on piiritu haardega, nad mõtestavad pidevalt maailma, suutes seda teha haaravalt ja muigamapanevalt.
Maarja Kangro ütleb:"Läbiv temaatika on küsimus kuidas ühildada universaalset õiglust ja eetikat pratikulaarsete isiklike kiindumuste, sümpaatiate ja maitsetega. Mulle meeldib selline balansseerimine täie tõsiduse, siiruse ja ühtlase enesestvõetava distantsi ja iroonia piiril."
Kangro novellide maailmas liiguvad ja räägivad ja mõtlevad naised oma parimates aastates. Naised, kes on haritud ja tugevad ja teavad, mida nad tahavad. Mehed on kõrvaltegelased, aga nad on olemas ja ilma nendeta ei saa kuidagi.
MÕISTEKAART
Mõistekaart "Ahvid ja solidaarsus" novellide kohta. Iga novelli kohta on välja toodud tegelased, tegevused ja probleemid.
FOTOROMAAN "AHVID JA SOLIDAARSUS" NOVELLI "STIPENDIAAT" KOHTA
DORIS KAREVA ARVUSTUS
Et kolme luulekogu autor Maarja Kangro on jõudnud kümnest novellist koosneva proosakogu avaldamiseni, ei üllata üldse – eeldused selleks aimusid ammu. Raamatus “Ahvid ja solidaarsus”, mis ju mitmeski mõttes võiks paigutuda Elo Viidingu “Püha Maama” kõrvale ja omab teisigi kergesti hoomatavaid seoseid eesti kirjandusruumis, leidub siiski täiesti värske moment – pealkirjas esile tõstetud mõiste solidaarsus.Tõepoolest, solidaarsus, võrdsus ja vendlus on jäänud unustusse kuhugi Prantsuse revolutsiooni aegadesse. Vabadus on neist õdedest ainus ikka himustatu ja üha vägistatu, väsinud, räsitud, korduvalt maha ja edasi müüdud reliikvia.Et Maarja Kangro nende mõistete sugulussidet meelde tuletab, annab ta raamatule hoopis uue mündi. Ahvid on need, kes ahvivad, jäljendavad, püüavad selle kaudu kuuluda hulka. Solidaarsus on võimalik ainult võrdsete ja vabade vahel.
Need omavahel üsna loomulikult põimunud lood kõnelevad tänasest maailmast selgepilgulise, elutervelt iroonilise ja kirgliku peategelase vaatepunktist – sellest, kui keeruline on parimagi tahtmise juures saavutada mõistmist ja kooskõla. Kuidas esteetilised, intellektuaalsed, füüsilised ja kontekstuaalsed põhjused lakkamatult õõnestavad täiuslikku ühtekuulumistunnet, mida kõrged ideaalid peaks ju kuidagi enesestmõistetavalt tagama.
“Ahvid ja solidaarsus” on siiralt groteskne, vahetu ja kõnekas raamat ennekõike solidaarsusepüüust. Loos “48 tundi” ilmutab näiteks sõbranna Katariina silmapilkset mõistmist ja täielikku toetust peategelase otsusele otsekohe rasestuda – seevastu osutuvad kõhklevaks ja ettevaatlikuks peaaegu kõik projekti kaasatud meesisikud. Kelle vaatepunkti pole samuti kuigi raske mõista.
Samas leidub huvitavaid mõttekäike, mis ärgitavad arutlust. Näiteks: “Kas inimesed oleksid läbi aegade seda targemad, mida rohkem neid on? Või võiks ikkagi väheste pikk aeg paljude lühiajaliste arvukuse tasa teha?” Või: “armunutelt võiks kõik muu ära võtta. See oleks sama aus nagu astmeline tulumaks.”
“Ahvid ja solidaarsus”, nii keeleliselt kui sisuliselt nauditav bittersweet laks, mis puudutab peeneid piire. Lausudes “tundsin korraga, kui kummaliselt õrn pind on sõprus. Õhuke konventsionaalne jää, mida on kerge murda”, on tunda, et nii saab kõnelda vaid keegi, kes sõprust ja solidaarsust läbini on tunnetanud; kelles on selgroogu, millele toetuda, ja võimet naerda iseenda ja olukordade üle.
Need omavahel üsna loomulikult põimunud lood kõnelevad tänasest maailmast selgepilgulise, elutervelt iroonilise ja kirgliku peategelase vaatepunktist – sellest, kui keeruline on parimagi tahtmise juures saavutada mõistmist ja kooskõla. Kuidas esteetilised, intellektuaalsed, füüsilised ja kontekstuaalsed põhjused lakkamatult õõnestavad täiuslikku ühtekuulumistunnet, mida kõrged ideaalid peaks ju kuidagi enesestmõistetavalt tagama.
“Ahvid ja solidaarsus” on siiralt groteskne, vahetu ja kõnekas raamat ennekõike solidaarsusepüüust. Loos “48 tundi” ilmutab näiteks sõbranna Katariina silmapilkset mõistmist ja täielikku toetust peategelase otsusele otsekohe rasestuda – seevastu osutuvad kõhklevaks ja ettevaatlikuks peaaegu kõik projekti kaasatud meesisikud. Kelle vaatepunkti pole samuti kuigi raske mõista.
Samas leidub huvitavaid mõttekäike, mis ärgitavad arutlust. Näiteks: “Kas inimesed oleksid läbi aegade seda targemad, mida rohkem neid on? Või võiks ikkagi väheste pikk aeg paljude lühiajaliste arvukuse tasa teha?” Või: “armunutelt võiks kõik muu ära võtta. See oleks sama aus nagu astmeline tulumaks.”
“Ahvid ja solidaarsus”, nii keeleliselt kui sisuliselt nauditav bittersweet laks, mis puudutab peeneid piire. Lausudes “tundsin korraga, kui kummaliselt õrn pind on sõprus. Õhuke konventsionaalne jää, mida on kerge murda”, on tunda, et nii saab kõnelda vaid keegi, kes sõprust ja solidaarsust läbini on tunnetanud; kelles on selgroogu, millele toetuda, ja võimet naerda iseenda ja olukordade üle.
ÜLESANDED "AHVID JA SOLIDAARSUS" KOHTA
1. Leia täherägastikust üles