LAVASTAJA
Lisaks sellele, et Urmas Vadi kirjutab näidendeid, lavastab ta neid ka. "Teater on mind lapsest saadik võlunud. Kui ma väike olin, vaatasin ma telekast alati neid reedeõhtusi teatrietendusi, ma ei mäleta, et ma kunagi ühtegi vahele oleksin jätnud. Kusjuures lastesaated mind niiväga ei huvitanudki. Ka filmid ei köitnud mind eriti ja ei köida ka praegu sedavõrd kui teater.
Hiljem läksin ma pedasse raadiorežiid õppima, mida ma praegu lõpetamas olen. Raadiorežii õppimine on tähendanud muu hulgas ka ohtralt igasuguste etüüdide lavastamist, režiid. Nii et sestsaadik on minu huvi teatri vastu juba teadlikum olnud.
Mida mina teatri juures ootan on just see hetk, mil võib toimuda ime. Lihtsalt toimub, juhtub, seda ei oska seletada ega midagi. Kui ma olin end “Suure sekundi” novellidega ammendanud, hakkas see hetke maagia mind äkki paeluma ja ma kirjutasingi lastenäidendi. Hästi huvitav on vaadata, mis minu tekstiga edasi saab. Novelli sa kirjutad valmis, paned punkti ja kõik. Ta on olemas. Näidendiga nii lihtne ei ole. Ma mõtlen, et võiks tulevikus ka ise näiteks päris teatris lavastamist proovida. Aktiivselt jälgida ja juhendada, mis minu tekstiga edasi juhtub. Lavastus viib selle näidendi juba kuhugi eemale, kus ta hakkab elama. Ma olen aru saanud, et tegevus, sündmused on tähtsamad kui sõna ja lause ilu, mis ei ole minu jaoks enam nii tähtsad. Sõnadega ilutsemise mõttes kirjanduse tegemist üritan ma vältida. Samas on hetke tabamine ka minu novellides oluline. Tunda mingit kummalist tunnet, mingit hetke, kui kõik voolab sinust mööda, sa lihtsalt vaatad seda, ei takista seda voolu ja lõpuks viib see vool su kusagile kaasa." viide
Hiljem läksin ma pedasse raadiorežiid õppima, mida ma praegu lõpetamas olen. Raadiorežii õppimine on tähendanud muu hulgas ka ohtralt igasuguste etüüdide lavastamist, režiid. Nii et sestsaadik on minu huvi teatri vastu juba teadlikum olnud.
Mida mina teatri juures ootan on just see hetk, mil võib toimuda ime. Lihtsalt toimub, juhtub, seda ei oska seletada ega midagi. Kui ma olin end “Suure sekundi” novellidega ammendanud, hakkas see hetke maagia mind äkki paeluma ja ma kirjutasingi lastenäidendi. Hästi huvitav on vaadata, mis minu tekstiga edasi saab. Novelli sa kirjutad valmis, paned punkti ja kõik. Ta on olemas. Näidendiga nii lihtne ei ole. Ma mõtlen, et võiks tulevikus ka ise näiteks päris teatris lavastamist proovida. Aktiivselt jälgida ja juhendada, mis minu tekstiga edasi juhtub. Lavastus viib selle näidendi juba kuhugi eemale, kus ta hakkab elama. Ma olen aru saanud, et tegevus, sündmused on tähtsamad kui sõna ja lause ilu, mis ei ole minu jaoks enam nii tähtsad. Sõnadega ilutsemise mõttes kirjanduse tegemist üritan ma vältida. Samas on hetke tabamine ka minu novellides oluline. Tunda mingit kummalist tunnet, mingit hetke, kui kõik voolab sinust mööda, sa lihtsalt vaatad seda, ei takista seda voolu ja lõpuks viib see vool su kusagile kaasa." viide
- 2004 "Kohtume trompetis"
- 2011 "Peeter Volkonski viimane suudlus"
- 2011 "Rein Pakk otsib naist"
- 2011 "Minu isa 20 aastat hiljem"
- 2012 "Allaberdi testament"
- 2012 "Hullumaja suvepäevad Vaino Vahingu ainetel"
- 2012 "Tagasi Eestisse"
RAADIOTEATER
Urmas Vadi räägib: "Keskkooli ajal ma juba kirjutasin, aga ma ei teadnud, mida ma peaksin edasi tegema. Eesti filoloogia on mind natuke hirmutanud, seda ma küll õppida ei tahtnud ega taha ka praegu, sest seal tahetakse pea kõigele vastuseid leida, kõiki tekste ära seletada, aga minu meelest ei saa ega tohigi kõike ära seletada. Lugudes on ja peab olema ka mingi saladus, mida autor isegi ei oska seletada, aga ta tunneb, et saladus peabki saladuseks jääma. Millegi mõistuspäraselt ära seletamine tihti hävitab saladuse. Mul on millegipärast selline ettekujutus. Nii otsustasin ma raadiorežiid õppida.
Kusjuures raadio on kah minu jaoks kuidagi saladuslik. Kusagil antenni otsas on mingid lained ja need siis võnguvad. Jälle ei saa aru. Müstiline on ka see, et teed mingi saate ära ja nii kui see on eetris kõlanud, ongi ta läinud, on ainult õhk järel. Siis teinekord näed aga mõnd võõrast inimest, kes ütleb, et kuulas su saadet ja tema arvates oli hästi tore saade!"
"Urmas Vadi on teinud ühe puhtakujulisema metalavastuse, mida mäletan näinud olevat. Lavastus teatrist, näitlejast, vaatajast. Lavastus näitlemisest ja kontaktist publikuga. Vadi fantaasiarikkusest mitte ainult teksti komponeerimisel, vaid ka lavastuslike võtete kasutamisel andis aimu ka tema kuuldemäng „Maailma parim küla” (Raadioteater, 2009)," kirjutab Madli Pesti SIIN.
Kusjuures raadio on kah minu jaoks kuidagi saladuslik. Kusagil antenni otsas on mingid lained ja need siis võnguvad. Jälle ei saa aru. Müstiline on ka see, et teed mingi saate ära ja nii kui see on eetris kõlanud, ongi ta läinud, on ainult õhk järel. Siis teinekord näed aga mõnd võõrast inimest, kes ütleb, et kuulas su saadet ja tema arvates oli hästi tore saade!"
"Urmas Vadi on teinud ühe puhtakujulisema metalavastuse, mida mäletan näinud olevat. Lavastus teatrist, näitlejast, vaatajast. Lavastus näitlemisest ja kontaktist publikuga. Vadi fantaasiarikkusest mitte ainult teksti komponeerimisel, vaid ka lavastuslike võtete kasutamisel andis aimu ka tema kuuldemäng „Maailma parim küla” (Raadioteater, 2009)," kirjutab Madli Pesti SIIN.
- 2000 Raadioteatri lavastus "Varasta veel võõraid karusid"
- 2009 Raadioteatri lavastus "Maailma parim küla" - Raadioteatris algab lugu vana kommunisti surmaga, kes on terve elu kirikuid põletanud ja osalenud ka genotsiidis. Surivoodile on ta kutsunud oma poja, kellel käsib viimse soovina ehitada üles ainuski kirik. Mida poeg, keda kehastab peategelane Andrus Vaarik, alustabki. Siis ei saagi enam aru, mis pojaga täpselt sünnib. Kas ta läheb lihtsalt lolliks või hakkab ta kuulma jumalikku ehk oma kommunistist isa häält, kes ongi Jumalaks muutunud. Lavastust saab kuulata SIIN
FILMISTSENAARIUM
Urmas Vadi ütleb ühes oma intervjuus : "Ka filmid ei köitnud mind eriti ja ei köida ka praegu sedavõrd kui teater."
Ta räägib edasi:"Aga kuna ma ei ole kunstnik, vaid kirjanik, mitmete näidendite ja raamatu “Kirjad tädi Annele” autor, siis räägin ma hoopiski eesti filmist. Eesti filmid, nagu kõik räägivad ja teavad, ja me oleme neid ju ka näinud, on raskemeelsed. Tegevus toimub kusagil metsas või maal, poris. Näiteks “Tuulte pesa”, “Püha Tõnu kiusamine”, “Ukuaru”, “Põrgupõhja uus Vanapagan”, näiteid on veel ja veel. Tihti on inimsaatused kurvad ja lausa kibedad, juhtub õnnetusi, ka surm pole eesti filmile haruldane nähtus.
Ja tihti meie, eesti filmi vaatajad, oleme samuti mornid, introvertsed, ummikus, ja mitte keegi ei aita meid! Ka filmikunst ei aita meid. Me leiame nendest filmidest mingeid ekvivalente ja paralleele oma elule, ja kedagi see ehk lohutab, keegi tunneb ehk, et ta polegi nii halvas seisus kui Kõrboja peremees. Aga ennekõike tuleb kõikide eesti filmide vaatamise järel teha õppefilmilikud kokkuvõtted (“Operaator Kõps seeneriigis” ja “Tantsib Tiit Härm” välja arvata). Kus on ära toodud lahendused ja valikuvõimalused, kuidas peavad inimesed käituma õigesti, et neil läheks hästi – Uuspõld ei lähe Tartusse, näitleja Joller lõpetab joomise kohe filmi alguses, Andres Lapeteus talitab oma südame hääle järgi ning Põrgupõhja Jürkale tehakse lihtsalt ja näitlikult selgeks, kuidas mitte lasta Antsul end tüssata!"
Ta räägib edasi:"Aga kuna ma ei ole kunstnik, vaid kirjanik, mitmete näidendite ja raamatu “Kirjad tädi Annele” autor, siis räägin ma hoopiski eesti filmist. Eesti filmid, nagu kõik räägivad ja teavad, ja me oleme neid ju ka näinud, on raskemeelsed. Tegevus toimub kusagil metsas või maal, poris. Näiteks “Tuulte pesa”, “Püha Tõnu kiusamine”, “Ukuaru”, “Põrgupõhja uus Vanapagan”, näiteid on veel ja veel. Tihti on inimsaatused kurvad ja lausa kibedad, juhtub õnnetusi, ka surm pole eesti filmile haruldane nähtus.
Ja tihti meie, eesti filmi vaatajad, oleme samuti mornid, introvertsed, ummikus, ja mitte keegi ei aita meid! Ka filmikunst ei aita meid. Me leiame nendest filmidest mingeid ekvivalente ja paralleele oma elule, ja kedagi see ehk lohutab, keegi tunneb ehk, et ta polegi nii halvas seisus kui Kõrboja peremees. Aga ennekõike tuleb kõikide eesti filmide vaatamise järel teha õppefilmilikud kokkuvõtted (“Operaator Kõps seeneriigis” ja “Tantsib Tiit Härm” välja arvata). Kus on ära toodud lahendused ja valikuvõimalused, kuidas peavad inimesed käituma õigesti, et neil läheks hästi – Uuspõld ei lähe Tartusse, näitleja Joller lõpetab joomise kohe filmi alguses, Andres Lapeteus talitab oma südame hääle järgi ning Põrgupõhja Jürkale tehakse lihtsalt ja näitlikult selgeks, kuidas mitte lasta Antsul end tüssata!"
- 2005 „Kohtumine tundmatuga" (ETV, režissöör Jaak Kilmi) - filmi saab vaadata SIIN
- 2006 "Tabamata ime" (Von Krahli Teater)
MUUSIKALIDE TEKSTID
Urmas vadi on loonud ka muusikalide tekstid. "Vaieldamatult on muusikal võimas vorm, mis paneb pea pööritama ja toob sära silmadesse. Aga hiljem tänaval või kodus hakkad mõtlema, et mis asi see nüüd õieti oli - palju laulu, värve ja lihtne armastuslugu, aga midagi jääks nagu puudu. Selle žanri potentsiaali saab minu arvates hoopis tulemuslikumalt ära kasutada. Minu siht oli, et peale hea muusika oleks ka hästi huvitav ja kaasahaarav lugu, mis ei oleks banaalne ja oleks siis kihilise tordi kombel muusikaga läbi põimitud.
Minu kui kirjaniku jaoks on oluline publikuga rääkimine ja neile ka millegi ütlemine. Ma tahaks kõigile inimestele midagi öelda. See ei ole ka mul esimene kord muusikali libretot kirjutada, olen seda teinud ka muusikalile „Georg“. Mul on väga positiivne kogemus olemas."
Minu kui kirjaniku jaoks on oluline publikuga rääkimine ja neile ka millegi ütlemine. Ma tahaks kõigile inimestele midagi öelda. See ei ole ka mul esimene kord muusikali libretot kirjutada, olen seda teinud ka muusikalile „Georg“. Mul on väga positiivne kogemus olemas."
- 2005 muusikal "Georg"
- 2012 kantrimuusikal "Viimane kauboi" - Urmas Vadi räägib lähemalt SIIN
ARTIKLID ja LOOD
JUTUKESED
On kirjutanud Delfis järje-jõulujutu, milles selgub, et Eestis peaks valitsema jõuluvana. "Jõulupuhkus" 1. osa, "Jõulupuhkus" 2. osa ning "Jõulupuhkus" 3. osa.
VAHEPALAD
Urmas Vadi tegi XXV üldlaulupeo vahepalad, milles kolm tegelast tahtsid kangesti saada eestlasteks. Vahepalad rääkisid integreerumisest ja eestlaste võõrkartusest.
ARTIKLID
Urmas Vadi kirjutab ka artikleid eesti kultuuri teemadel. Siin on välja toodud mõni viimati ilmunud artikkel.
Artikkel "Kuidas päästa eesti film?" - Selleks, et päästa kedagi või midagi, tuleb kõigepealt üldse aru saada, mis on valesti. Sest nagu me kõik teame, ei ole vaja näljasele inimesele anda kala, vaid õng. Ja seda tuleks teha ka eesti filmiga. Tuleb pöörduda tagasi alguse juurde ja kirjutada uuesti eesti filmi ajalugu. Rohkem loe SIIT.
Artikkel "Ainus, mis jääb, on tass" - Viimasel ajal on paljud kultuuriinimesed muutunud morbiidseteks, käivad süngete mõtetega ringi, ohkavad, laiutavad käsi, räägivad kunsti ja teatri ja kirjanduse, raamatute hääbumisest. Siginevad käegalöömise meeleolud. Ja kui nüüd ikka kohe väga süngeks minna, vajutada süngusepedaal lausa põhja, siis ma olen vahel enda kujutlust toitnud sellise mõttega, et kui kogu meie kultuur kunagi kaob, mis siis alles jääb? Ma arvan, et selleks on tass. Rohkem loe SIIT.
Artikkel "Kuidas sai Savisaarest Juudas, Tättest Jeesus ja mis sai edasi." - Meid kõiki on ära tüüdanud Tätte-Matvere ja Savisaar. Imelik on aga see, et Villut me peaaegu et enam ei mäletagi. Kas pole huvitav? Aga Tättest-Matverest, Savisaarest räägivad kõik, kuigi ei taha. Ja nii räägin ka mina. Sest mulle tundub, et teatud reaalselt olemasolevad inimesed on ületanud minu jaoks mingisuguse piiri. See on vist midagi sellist, kui ühel hetkel kuulutatakse keegi pühakuks. Oli-oli kogu aeg tavaline inimene, aga siis korraga on ta pühak. Rohkem loe SIIT.
On kirjutanud Delfis järje-jõulujutu, milles selgub, et Eestis peaks valitsema jõuluvana. "Jõulupuhkus" 1. osa, "Jõulupuhkus" 2. osa ning "Jõulupuhkus" 3. osa.
VAHEPALAD
Urmas Vadi tegi XXV üldlaulupeo vahepalad, milles kolm tegelast tahtsid kangesti saada eestlasteks. Vahepalad rääkisid integreerumisest ja eestlaste võõrkartusest.
ARTIKLID
Urmas Vadi kirjutab ka artikleid eesti kultuuri teemadel. Siin on välja toodud mõni viimati ilmunud artikkel.
Artikkel "Kuidas päästa eesti film?" - Selleks, et päästa kedagi või midagi, tuleb kõigepealt üldse aru saada, mis on valesti. Sest nagu me kõik teame, ei ole vaja näljasele inimesele anda kala, vaid õng. Ja seda tuleks teha ka eesti filmiga. Tuleb pöörduda tagasi alguse juurde ja kirjutada uuesti eesti filmi ajalugu. Rohkem loe SIIT.
Artikkel "Ainus, mis jääb, on tass" - Viimasel ajal on paljud kultuuriinimesed muutunud morbiidseteks, käivad süngete mõtetega ringi, ohkavad, laiutavad käsi, räägivad kunsti ja teatri ja kirjanduse, raamatute hääbumisest. Siginevad käegalöömise meeleolud. Ja kui nüüd ikka kohe väga süngeks minna, vajutada süngusepedaal lausa põhja, siis ma olen vahel enda kujutlust toitnud sellise mõttega, et kui kogu meie kultuur kunagi kaob, mis siis alles jääb? Ma arvan, et selleks on tass. Rohkem loe SIIT.
Artikkel "Kuidas sai Savisaarest Juudas, Tättest Jeesus ja mis sai edasi." - Meid kõiki on ära tüüdanud Tätte-Matvere ja Savisaar. Imelik on aga see, et Villut me peaaegu et enam ei mäletagi. Kas pole huvitav? Aga Tättest-Matverest, Savisaarest räägivad kõik, kuigi ei taha. Ja nii räägin ka mina. Sest mulle tundub, et teatud reaalselt olemasolevad inimesed on ületanud minu jaoks mingisuguse piiri. See on vist midagi sellist, kui ühel hetkel kuulutatakse keegi pühakuks. Oli-oli kogu aeg tavaline inimene, aga siis korraga on ta pühak. Rohkem loe SIIT.