Maarja Kangro luulet iseloomustab intertekstuaalne mängulisus ja soov ühildada luules ühildamatut – peeni kultuurilisi teadmisi elusolemise tumedate kehamahladega. Autori küpsust ei näita mõistagi kolmekümnendad eluaastad, nagu ka nelja- või viiekümnendad ei pruugi anda mingitki garantiid, samuti mitte mingi «täiskasvanulik» tõsidus või vastuste andmine. Vastupidi, Kangro luulest õhkub suisa lapsikut mängu ja lusti.
Mida ise oma luule kohta ütleb?
"Ma eeldan küll, et minu luuletused pole lugeja jaoks ta elu esimesed, ja mis seal salata, ootan „mängupartnerilt” sageli igasugu vihjete ja šifrite tundmist, samas teeks ainult rõõmu, kui mu tekstid mõjuksid ka mõnele luulesse pühitsemata inimesele. Ma väga loodan, et mu luules on vähemalt kohati olemas ka füüsiliselt toimiv tasand.
Samas, ega ma vist oskagi otse hingele mõeldud luulet kirjutada, see tunduks ebaaus. Luuletada tuleb ikka lustiga ja kirjutada seda, mis enesele kõige rohkem naudingut pakub. Luule on suuresti ikkagi suhestumise küsimus: ta sünnib suhestumisest keele ja ümbritseva maailmaga. Kui inimene on oma psüühe liikumise paberile kirja pannud, tahab ta, et see hakkaks suhestuma ka teistega. Mõni võib ju ka teraapiaks kirjutada ja hingevalu sahtlisse peita, aga tavajuhul on luule siiski sotsiaalne nähtus. See, et mu luule vähemalt kellelegi mõjuks, loeb mulle küll. Ma ei riski kirjutada millestki, mille osas mul isiklik kogemus üldse puudub. Kui lugu taotleb teatavat psühholoogilist realismi, tundub otsast lõpuni konstrueerimine mulle praegu veel riskantne ettevõtmine. Samas on selles kogumikus kolm lugu, mis on läbinisti välja mõeldud. Ma ise arvan, et olen liikunud suurema avatuse ja selginemise poole, mis on vist üsna klassikaline liikumissuund. Esimene kogu on hermeetilisem kui kaks järgmist, selles on rohkem tajumõtisklusi ja sürrealistlikku pildilisust, samas on autoripositsioon distantseeritum. Ehkki mu enese jaoks on esikkogus kõik kujundid ja konstruktsioonid motiveeritud, ei pruugi see motivatsioon lugejale alati kergesti avaneda. Mu isa tegi kunagi uue ettekande jaoks ümber üht suuremat noorpõlveteost ja rääkis, et puhastab sealt välja igasugu klastreid ja strukturaalseid keerutusi. Mina olin siis noor tudeng ja mõtlesin, et mis ta jamab, rikub veel peenema asja ära. Tema väitis, et seda, mis niikuinii välja ei kosta, pole tingimata vaja. Ma ei tahaks küll ühtki juba valmis asja ümber teha, aga tunnen, et tasakesi kisub justkui suurema läbipaistvuse poole. Seejuures on kaks viimast kogu tunduvalt viitelisemad. Aga ma arvan, et nende viidete või tsitaatide äratabamine pole lugemisel möödapääsmatu, loodetavasti toimivad tekstid niisamagi. Irooniline hoiak on mu meelest jäänud samaks, aga ma ise loodan, et viimaste kogude toon on osavõtlikum. Mind huvitavad ikka igasuguste hoiakute rebenemiskohad, eetilised paradoksid, heitlused maailma tõlgendamisel ja käitumisviisi valikul. Vägivaldsus ja kaastunne ning nende kooseksistents inimeses on teema, mis vajab pidevat lahendamist. Ja eriti paelub mind elutraagikast puhkev nali. Võttena meeldib mulle jätkuvalt eluvaldade vahel analoogia otsimine (aga neid otsib ju suur osa luulest üldse), samuti ideede ja faktidega mängimine. Luuletuses „Siga” ühildan ma näiteks absurdsuseni marksistliku kujutelma ajaloospiraalist ning ürgsuse- ja päritolujutud, nn juurte juurde tagasimineku ideoloogia."
Mida ise oma luule kohta ütleb?
"Ma eeldan küll, et minu luuletused pole lugeja jaoks ta elu esimesed, ja mis seal salata, ootan „mängupartnerilt” sageli igasugu vihjete ja šifrite tundmist, samas teeks ainult rõõmu, kui mu tekstid mõjuksid ka mõnele luulesse pühitsemata inimesele. Ma väga loodan, et mu luules on vähemalt kohati olemas ka füüsiliselt toimiv tasand.
Samas, ega ma vist oskagi otse hingele mõeldud luulet kirjutada, see tunduks ebaaus. Luuletada tuleb ikka lustiga ja kirjutada seda, mis enesele kõige rohkem naudingut pakub. Luule on suuresti ikkagi suhestumise küsimus: ta sünnib suhestumisest keele ja ümbritseva maailmaga. Kui inimene on oma psüühe liikumise paberile kirja pannud, tahab ta, et see hakkaks suhestuma ka teistega. Mõni võib ju ka teraapiaks kirjutada ja hingevalu sahtlisse peita, aga tavajuhul on luule siiski sotsiaalne nähtus. See, et mu luule vähemalt kellelegi mõjuks, loeb mulle küll. Ma ei riski kirjutada millestki, mille osas mul isiklik kogemus üldse puudub. Kui lugu taotleb teatavat psühholoogilist realismi, tundub otsast lõpuni konstrueerimine mulle praegu veel riskantne ettevõtmine. Samas on selles kogumikus kolm lugu, mis on läbinisti välja mõeldud. Ma ise arvan, et olen liikunud suurema avatuse ja selginemise poole, mis on vist üsna klassikaline liikumissuund. Esimene kogu on hermeetilisem kui kaks järgmist, selles on rohkem tajumõtisklusi ja sürrealistlikku pildilisust, samas on autoripositsioon distantseeritum. Ehkki mu enese jaoks on esikkogus kõik kujundid ja konstruktsioonid motiveeritud, ei pruugi see motivatsioon lugejale alati kergesti avaneda. Mu isa tegi kunagi uue ettekande jaoks ümber üht suuremat noorpõlveteost ja rääkis, et puhastab sealt välja igasugu klastreid ja strukturaalseid keerutusi. Mina olin siis noor tudeng ja mõtlesin, et mis ta jamab, rikub veel peenema asja ära. Tema väitis, et seda, mis niikuinii välja ei kosta, pole tingimata vaja. Ma ei tahaks küll ühtki juba valmis asja ümber teha, aga tunnen, et tasakesi kisub justkui suurema läbipaistvuse poole. Seejuures on kaks viimast kogu tunduvalt viitelisemad. Aga ma arvan, et nende viidete või tsitaatide äratabamine pole lugemisel möödapääsmatu, loodetavasti toimivad tekstid niisamagi. Irooniline hoiak on mu meelest jäänud samaks, aga ma ise loodan, et viimaste kogude toon on osavõtlikum. Mind huvitavad ikka igasuguste hoiakute rebenemiskohad, eetilised paradoksid, heitlused maailma tõlgendamisel ja käitumisviisi valikul. Vägivaldsus ja kaastunne ning nende kooseksistents inimeses on teema, mis vajab pidevat lahendamist. Ja eriti paelub mind elutraagikast puhkev nali. Võttena meeldib mulle jätkuvalt eluvaldade vahel analoogia otsimine (aga neid otsib ju suur osa luulest üldse), samuti ideede ja faktidega mängimine. Luuletuses „Siga” ühildan ma näiteks absurdsuseni marksistliku kujutelma ajaloospiraalist ning ürgsuse- ja päritolujutud, nn juurte juurde tagasimineku ideoloogia."
TEOSED
- "Kurat õrnal lumel" (luulekogu), Verb 2006 - Pingestatud ja mitmekihilisi kujundeid sisaldav luulekogu.
- "Tule mu koopasse, mateeria" (luulekogu), Eesti Keele Sihtasutus 2007 - luuletus "Doonor"
- "Heureka" (luulekogu), Eesti Keele Sihtasutus 2008 - luuletus "Liiklusmärk" , luuletus "Pronkssõdur", luuletus "Pöördumatuseliblikas"
- "Kunstiteadlase jõulupuu" (luulekogu), Eesti Keele Sihtasutus 2010 Raamatust saab pikemalt kuulata SIIN