MATHURA MAARJA LOOMINGUST
Kangro loomingu läbivaks elemendiks on iroonia. Jätkuvalt.Irooniline suhtumine ellu ja kõigesse. Kuhu tahes Kangro oma pilgu suunab, näeb ta selles midagi naljakat, jaburat või tragikoomilist, kui mitte sürreaalset. Tema iroonia eksisteerib seejuures mitte üleoleku või etteheitvuse tähenduses, vaid pigem soovimatuses midagi lõpuni tõsiselt võtta. Sealhulgas iseennast – mis on suhteliselt harv nähtus. Viimane asjaolu vabastab tema iroonia enamasti hinnangulisusest. Teisisõnu, see on nentiv, palju harvem aga hindav või kritiseeriv. Kangro on üks kummaline olend, kelles maailm tekitab ühtpidi tülpimust, ent kellele see samas ka meeldib. Sedasi ta siis kutsubki mateeriat oma koopasse, ent ei oska temasse suhtuda kuidagi teisiti kui irooniliselt. Ka erootiliselt. Need kaks – iroonia ja erootilisus – ongi Maarja Kangro luulealtari kaks ja vahest ainsat pühadust. Ning ehkki nende möödapääsmatu pühadus mõjub aeg-ajalt piiravana, on tulemus enamasti siiski nauditav.Oma laadi poolest ei mõju Kangro aga väga eestipäraselt ning meenutab üllataval kombel näiteks kuulsat kariibi poeeti nobelist Derek Walcotti. Mõistagi on need kaks autorit väga erinevad, aga leidub ka sarnasusi. Mõlemat iseloomustab lai kultuuriline taust: kummalegi ei valmista raskust teha justkui iseeneslikke viiteid kreeka mütoloogiale või kaasaegsetele klassikutele. Mõlemat iseloomustab ka keele peen, nüansseeritud, teadlik kasutus. Nii Walcotti kui ka Kangro süntaks ja luuletuste ülesehitus nõuab tihtipeale süvenemist, ülesehituse äraspidisus on samuti osa luuletuste mitteverbaalsest sõnumist (nii paradoksaalne kui see väljend ka on). Seepärast, enne kui lugeja jõuab luuletustest “üle sõita”, sõidavad need “üle” lugeja ja hüüdvad: “Hoia alt!”. Ja et see võrdlus lõpule viia, tuleks muidugi lisada, et seal, kus Walcott eelistab süvatasandilisust – tunnet või eksistentsiaalsust –, pöördub Kangro taas kord pigem iroonia poolele. Küllap kasutab kumbki autor seda, mis talle käepärane ja piisavalt põhjendatud.