Urmas Vadi kogumik "Unetute ralli" ilmus 2002. aastal.
“Unetute ralli” kaanekujundusena kasutatud Peeter Alliku linoollõige “Meie kontseptsioon on tulevik” on raamatu geniaalse sisuga absoluutselt adekvaatne." (Tarmo Teder)
"Unetute ralli" koosneb 8 erinevast jutustusest :
Urmas Vadi ütleb ise: "Muinasjuttudega tegelemine polnud tegelikult minu jaoks midagi uudset, on ju ka “Unetute ralli” tegelikult muinasjuttude kogum.
“Unetute ralliga” tahtsin ma tõesti edasi anda unenäolist liikumist või liikumist unenäos. See asi hakkas mind kohutavalt huvitama. Minu kui loojutustaja positsioon võib sedasorti liikumises väga palju muutuda. Osad jutud “Unetute rallis” on küll sellised, mis räägivad minust, on minu tahte viljad, kuid teised lood liiguvad minust märksa kaugemale. Sellistes lugudes üritan ma jutustada lugu, mille autoriks on keegi teine. Rääkida, kirjutada seda lugu kellegi teisena, kuigi kirjapanija olen ikkagi mina. Niimoodi positsioone vahetades võib väga mitmes suunas liikuda. Ja see annab jõudu.
“Unetute ralli” jutud kirjutasin ma põmmdi! poole aastaga valmis, välja arvatud see lugu, kus üks tüüp veduriks muutub. Aga seekord katsusin ma neid lugusid, nagu ma ennist rääkisin, kirjutada hästi erinevalt, eri valguses ja positsioonidelt, erinevate tujudega, et ennast laiendada, et see piir nii kiiresti ette ei tuleks. Vaadata, missugune sa oled ja kui erinevalt sa oled suuteline kirjutama. Kirjutada, kokku panna ennast. Ma mõtlesin isegi, et võiks vaatepunktide erinevuse huvides ka mõne tõeliselt mõttetu, halva, pungestatud loo sisse panna, et endast terviklikku pilti anda. Aga lugeja ei pruugi minu eesmärgist antud juhul aru saada ja miks piinata lugejat halva looga!
Ma ise mõtlesin, et “Unetute ralli” jutud võiksid tekkida sellises olukorras, kui kuskil külateel või metsavahel kohtuvad kaks vanamutti või vanapapit. Üks tuleb külapoe juurest ja teine läheb sinna, et selle ees odavat kanget õlut, näiteks Bocki või Sarvikut juua. Kohtudes räägivad nad üksteisele lugusid. “Unetute ralli” võikski olla kogumik sellistest lugudest.
Ma tahaksin ise ka vanas eas selline vanamees olla, kes istub piipu tõmmates tugitoolis ja räägib enda lastele ja lastelastele igasuguseid totakaid lugusid, millel ei ole otsa ega äärt."
“Unetute ralli” kaanekujundusena kasutatud Peeter Alliku linoollõige “Meie kontseptsioon on tulevik” on raamatu geniaalse sisuga absoluutselt adekvaatne." (Tarmo Teder)
"Unetute ralli" koosneb 8 erinevast jutustusest :
- "Somnambuul" - Peategelane oli enda tädi juures ning nägi seal Ahjualust, kes varastas toitu. Peategelane otsustas ta kinni püüda, kuid see ei õnnestu. Psühhoterapeudi juures rääkis ta samuti Ahjualusest ja saadeti haiglasse. Peale haiglast välja saamist läks peategelane Eesti Rahva Muuseumisse tööle ja nägi seal jälle Ahjualust ja hakkas teda taga ajama. Ahjualune kahmas laualt leivakäntsaka ja kadus ära.
- "Suur hüpe" - Räägib Siimust, keda kutsutakse Lumeinimeseks. Ta õpib malet mängima ning keegi ei suuda teda võita. Isa hakkab teistelt Siimuga mängimise eest raha koguma ning kui Siim kogemata kaotab, saab ta isalt pahandada ja lõpuks talle see enam ei meeldi ja ta otsustab kodus lahkuda. Sõidab minema ja astub maleklubisse. Ta otsustab Saksamaa kuulsa malemängijaga kirja teel mängima hakata ja lõpuks võidab. Kuid ta ei saanudki sellest nii suurt rahuldust, nagu ta oli lootnud.
- "Vedur PT7589438" - Peeter, kellel on kellassepaäri, käib rongijaamas ronge vaatamas ja nende jõudmise aega kirja panemas. Ühel päeval leiab ta vedurijuhi mütsi, mille salaja endale võtab ja ära peidab. Peeter läks ühe rongi kempsu ja mängis rongi. Järgmisel päeval täpselt kell kümme klõpsas Peeter uuri kinni, lasi vilet ja pani puhisedes mööda rööpaid Tartu poole ajama.
- "Akt rannal" - Lugu Roobert Lindebergist, kes kujutas ette, et tal on naine Liisa. Ühel ööl kuulis ta kõrvaltoast Hansonit jutustamas ja läks vaatama, mis mees teeb. Lindeberg avastas Hansoni maalimast ja ühel maalil oli tema naine Liisa. Samal ajal olid Krakovi kunstimuuseumist maalid kadunud. Lindeberg avastas enda toas Hansoni maali. Järgmisel hetkel nägi ta enda toas Liisat, kellega ta armatses. Hiljem tuli välja, et Roobert oli kirehoos arvanud oma Liisaks Elsa Viedemanni.
- "Pime jooks" - Poisil oli lapsena tõbi, mille nimi oli pime jooks. Tal oli kõrge palavik ja nägi nägemusi. Ta saavutas pikamaajooksus häid aegu ja hakkas erinevate inimestega kohtuma. Läks ajakirjandust õppima ja tegi loo kleptomaaniast Lydia Koidula näitel. Peale artikli avaldamist sai talle osaks tohutu menu. Poiss lahendas müsteeriume ja saladusi. Lõpuks ta enam ei suutnud ja tahtis teada, kes ja kus on tema ise. Ta jooksis nii, nagu ei kunagi varem. Aga ta ei näinud seal midagi.
- "Stoor Fisk" - Salumaa püüdis kala, kuid kala oli nii suur ja tugev, et tiris ta endaga kaasa. Ta ärkas Põhja-Rootsi kalurikülas. Salumaa sai seal nimeks Stroo Fisk. Salumaa oli austatud mees külas. Salumaa ei saanud enam kalu kätte ja hakkas muretsema. Ta tundis, et on vales kohas. Salumaa otsustas varastada kultuurimajast selle kala, kellega ta Rootsi oli jõudnud.Ta läks randa kala uputama ja lõpuks ärkas kala ellu ning Salumaa ärkas uuesti Klooga-Rannast.
- "Maailmarändur Niklasson" - Tanel Niklasson sattus Kanepi külla ja hakkas inimestele maailma eri paikadest jutustama. Ta valitakse külavanemaks. Toimub suur pidu ja kõik on õnnelikud, loodetakse, et elu muutub paremaks. Öösel tekib Niklassonil paanika ja ta otsustab lahkuda, sest ta ei ole tegelikult isegi Lõuna-Eestist väljagi saanud. Kõik olid õnnetud ja leinasid. Ühel suvel tuli Tanel tagasi ja tema jutud olid igavaks jäänud, teda kuulati vaid viisakusest.
- "Väärt kingad" - Lugu imelikest kingadest, mis satuvad erinevate inimeste jalga, ka Roobert Lidebergi. Jalgades oli motoorne rahutus. Roobert otsustas minna jalgpallimeeskonda. Ta pidi noorte poistega mängima, kuid nad olid palju osavamad. Treener ei võtnud teda meeskonda vastu. Kingad olid tegelikult seenior Lindebergi, tuntud jalgpallikohutniku omad. Kui ta jääaugust välja tuli ja auto juurde läks, tuli kingadesse elu sisse. Lindeberg jooksis võidu ühe juudi vanamehega.
Urmas Vadi ütleb ise: "Muinasjuttudega tegelemine polnud tegelikult minu jaoks midagi uudset, on ju ka “Unetute ralli” tegelikult muinasjuttude kogum.
“Unetute ralliga” tahtsin ma tõesti edasi anda unenäolist liikumist või liikumist unenäos. See asi hakkas mind kohutavalt huvitama. Minu kui loojutustaja positsioon võib sedasorti liikumises väga palju muutuda. Osad jutud “Unetute rallis” on küll sellised, mis räägivad minust, on minu tahte viljad, kuid teised lood liiguvad minust märksa kaugemale. Sellistes lugudes üritan ma jutustada lugu, mille autoriks on keegi teine. Rääkida, kirjutada seda lugu kellegi teisena, kuigi kirjapanija olen ikkagi mina. Niimoodi positsioone vahetades võib väga mitmes suunas liikuda. Ja see annab jõudu.
“Unetute ralli” jutud kirjutasin ma põmmdi! poole aastaga valmis, välja arvatud see lugu, kus üks tüüp veduriks muutub. Aga seekord katsusin ma neid lugusid, nagu ma ennist rääkisin, kirjutada hästi erinevalt, eri valguses ja positsioonidelt, erinevate tujudega, et ennast laiendada, et see piir nii kiiresti ette ei tuleks. Vaadata, missugune sa oled ja kui erinevalt sa oled suuteline kirjutama. Kirjutada, kokku panna ennast. Ma mõtlesin isegi, et võiks vaatepunktide erinevuse huvides ka mõne tõeliselt mõttetu, halva, pungestatud loo sisse panna, et endast terviklikku pilti anda. Aga lugeja ei pruugi minu eesmärgist antud juhul aru saada ja miks piinata lugejat halva looga!
Ma ise mõtlesin, et “Unetute ralli” jutud võiksid tekkida sellises olukorras, kui kuskil külateel või metsavahel kohtuvad kaks vanamutti või vanapapit. Üks tuleb külapoe juurest ja teine läheb sinna, et selle ees odavat kanget õlut, näiteks Bocki või Sarvikut juua. Kohtudes räägivad nad üksteisele lugusid. “Unetute ralli” võikski olla kogumik sellistest lugudest.
Ma tahaksin ise ka vanas eas selline vanamees olla, kes istub piipu tõmmates tugitoolis ja räägib enda lastele ja lastelastele igasuguseid totakaid lugusid, millel ei ole otsa ega äärt."
MÕISTEKAART
Mõistekaart "Unetute ralli" novellide kohta. Iga novelli kohta on välja toodud tegelased, tegevused ja probleemid.
FOTOROMAAN NOVELLI "PIME JOOKS" KOHTA
Presentation1 from meritliisi
TARMO TEDERI ARVUSTUS
Vastses teises jutukogus “Unetute ralli” laseb Vadi oma vaieldamatu jutustamisande vooglema, mänglema, vimpkaid viskama. Noor kirjanik on vabanenud kohustusliku eksami krambist ja kirjutanud oma nime eesti proosalukku.
Niisiis läbi udu kumab jälle üks päikene, kuid milline, pole veel kaugeltki klaar. Sest Vadi proosa ehk aines ja selle käsitluslaad ei anna end lihtsalt ega üheselt (hoidku Jumal selle eest!) kätte, vaid laseb paista; Vadi looming peibutab ja veetleb emblema, kuid haardesse võtta ei anna.
Arvustajad pole veel jõudnud viidata jahile, püügile, varitsusele ega tagaajamisele. Aga need on Vadi lugude puhul väga olulised märksõnad. Jutukogu esimene novell “Somnambuul” on ju uusfolkloorse maiguga pesueht varitsusjahi lugu, milles passiv “kütt” satub ahjualuse tabamise asemel psühhoterapeudi juurde ja vaimuhaiglasse, et pärastpoole Eesti Rahva Muuseumis ringi tuisates kiirjooksu maailmarekordeid teha. Kuigi autor pöörab viimase, minu arust üleliigse lausega kogu loo unenäo võimalusele, tulevad eneseiroonia ja sellega tembitud paranoia välja.
Tundub, et Vadi jutud tõukuvad unenäolisest elemendist, kuid järgnev pole üleni sürr ega ka absurd. Kiiks on tugev, aga ilma kiiksuta pole üldse mõtet lühiproosat teha.
Vadi pole plära ajaja, vaid lustlik pajataja, fantaasiarikas lõuapoolik, kelle kujutluse lennus on kaasakiskuvat hoogu. Näiteks “Maailmarändur Niklasson” on pungitseva fantaasiaga nimipeategelase, Jürgen Rooste määratluses “kõrtsufilosoofi” ja “(mõtte)rännumehe” lugu, millest mul tekkiski mõnetine Gailiti paralleel. Vadi mõnusa udutamise juures ongi tähtis see, et ta suudab luua struktuuri ja lugu, suudab fabuleerida, kütkestada lugejat, ei lase jahtuda huvil. Lugu võib pööriskleda, uperpallitada, jandiks (ent mitte farsiks!) kätte kiskuda, kuid ei kaota tempot, õigemini intensiivsust ka siis, kui tegevus on väliselt staatiline, psüühikamaastikul kihisev. Näiteks lõik “Aktist rannal”: “Meie Liisaga aga olime ratsutanud, kihutanud ja lennanud läbi Sahara kõrbe, ära käinud Himaalajal, Rõuge Suurjärve sügavustes” (lk. 59). See on paduvihma, veeuputuse, hiigelhaugi ja mehe-naise igitõmbe lugu. “Suur jooks” nagu ka “Väärt kingad” kujutab vadilikku jooksutõbe, unetute rallit. Oma mänglevuses ehk mängurluses ei saa ka Vadi mööda malest, aga “Suur hüpe”, malemanipulaator Siimu lugu, paistab teistest lahjem, puisem.
Vadi proosa tegevuspaik on mingi veeäärne maakonnalinn. Juba enne viimast, nädalatagust “jääaega” painas mind kuud-poolteist üks nägemus. Ma polnud just kõige kainema analüüsivõime juures, kui tundsin, et oleme koos Vadiga mingi vee, st. jää peal ja püüame, sikutame kalu. Korraga muutus aga kõik täiesti vadilikuks: tundsin, et Vadi on korraga jää peal ja all, püüab iseennast, mind ja kalu; mina püüan neid ja kalad püüavad meid; iga sekund käib pidev ümberkehastumine ja püüdja-püütava positsioonide vahetumine, kreizimast kreizim ringisöelumine ning mitte keegi ei saa aru, kes on parajasti kes. See kummaline tundmus tuli mitte unes, vaid ärkvelolekus ning oli kindlasti mõjutatud Urmas Vadi proosast, tõenäoliselt “Stoor Fiskist” ja “Aktist rannal”, mis ju algab paduvihmaga ja jätkub üleujutusega.
Siit jõuame vee kui sellise juurde. Vadi lood on küll parajalt särtsu ja tuld täis, kuid tema loova sõnaenergia element pole uuele platsi puhtaks põletav-hävitav tuli, vaid paisutav, mahendav ja kasvatav vesi.
Kaasaja valdavalt räiges, hüperkriitilises ja destruktiivses eesti proosas paistab Vadi loomingus silma heatahtlikkus, tegelastele kaasatundlikkus, pehmus, eluhoid. Ja see teeb südame soojaks.
Arvan, et pole erilist mõtet Vadi lugude püüdja-püütava kui subjekti-objekti suhte, sümboolika ja tähenduste üle psühhoanalüütiliselt spekuleerida, kuid võiks fikseerida tundmuse, et millegi muu, jutusisese kõrval jahib autor kindlasti midagi ka iseenda sügavikust. Ta mudeldab, visualiseerib ja kujutab/transformeerib oma psüühikapingeid proosasse. (Leiad SIIT)
Rohkem arvustusi "Unetute ralli" kohta leiab SIIT
Niisiis läbi udu kumab jälle üks päikene, kuid milline, pole veel kaugeltki klaar. Sest Vadi proosa ehk aines ja selle käsitluslaad ei anna end lihtsalt ega üheselt (hoidku Jumal selle eest!) kätte, vaid laseb paista; Vadi looming peibutab ja veetleb emblema, kuid haardesse võtta ei anna.
Arvustajad pole veel jõudnud viidata jahile, püügile, varitsusele ega tagaajamisele. Aga need on Vadi lugude puhul väga olulised märksõnad. Jutukogu esimene novell “Somnambuul” on ju uusfolkloorse maiguga pesueht varitsusjahi lugu, milles passiv “kütt” satub ahjualuse tabamise asemel psühhoterapeudi juurde ja vaimuhaiglasse, et pärastpoole Eesti Rahva Muuseumis ringi tuisates kiirjooksu maailmarekordeid teha. Kuigi autor pöörab viimase, minu arust üleliigse lausega kogu loo unenäo võimalusele, tulevad eneseiroonia ja sellega tembitud paranoia välja.
Tundub, et Vadi jutud tõukuvad unenäolisest elemendist, kuid järgnev pole üleni sürr ega ka absurd. Kiiks on tugev, aga ilma kiiksuta pole üldse mõtet lühiproosat teha.
Vadi pole plära ajaja, vaid lustlik pajataja, fantaasiarikas lõuapoolik, kelle kujutluse lennus on kaasakiskuvat hoogu. Näiteks “Maailmarändur Niklasson” on pungitseva fantaasiaga nimipeategelase, Jürgen Rooste määratluses “kõrtsufilosoofi” ja “(mõtte)rännumehe” lugu, millest mul tekkiski mõnetine Gailiti paralleel. Vadi mõnusa udutamise juures ongi tähtis see, et ta suudab luua struktuuri ja lugu, suudab fabuleerida, kütkestada lugejat, ei lase jahtuda huvil. Lugu võib pööriskleda, uperpallitada, jandiks (ent mitte farsiks!) kätte kiskuda, kuid ei kaota tempot, õigemini intensiivsust ka siis, kui tegevus on väliselt staatiline, psüühikamaastikul kihisev. Näiteks lõik “Aktist rannal”: “Meie Liisaga aga olime ratsutanud, kihutanud ja lennanud läbi Sahara kõrbe, ära käinud Himaalajal, Rõuge Suurjärve sügavustes” (lk. 59). See on paduvihma, veeuputuse, hiigelhaugi ja mehe-naise igitõmbe lugu. “Suur jooks” nagu ka “Väärt kingad” kujutab vadilikku jooksutõbe, unetute rallit. Oma mänglevuses ehk mängurluses ei saa ka Vadi mööda malest, aga “Suur hüpe”, malemanipulaator Siimu lugu, paistab teistest lahjem, puisem.
Vadi proosa tegevuspaik on mingi veeäärne maakonnalinn. Juba enne viimast, nädalatagust “jääaega” painas mind kuud-poolteist üks nägemus. Ma polnud just kõige kainema analüüsivõime juures, kui tundsin, et oleme koos Vadiga mingi vee, st. jää peal ja püüame, sikutame kalu. Korraga muutus aga kõik täiesti vadilikuks: tundsin, et Vadi on korraga jää peal ja all, püüab iseennast, mind ja kalu; mina püüan neid ja kalad püüavad meid; iga sekund käib pidev ümberkehastumine ja püüdja-püütava positsioonide vahetumine, kreizimast kreizim ringisöelumine ning mitte keegi ei saa aru, kes on parajasti kes. See kummaline tundmus tuli mitte unes, vaid ärkvelolekus ning oli kindlasti mõjutatud Urmas Vadi proosast, tõenäoliselt “Stoor Fiskist” ja “Aktist rannal”, mis ju algab paduvihmaga ja jätkub üleujutusega.
Siit jõuame vee kui sellise juurde. Vadi lood on küll parajalt särtsu ja tuld täis, kuid tema loova sõnaenergia element pole uuele platsi puhtaks põletav-hävitav tuli, vaid paisutav, mahendav ja kasvatav vesi.
Kaasaja valdavalt räiges, hüperkriitilises ja destruktiivses eesti proosas paistab Vadi loomingus silma heatahtlikkus, tegelastele kaasatundlikkus, pehmus, eluhoid. Ja see teeb südame soojaks.
Arvan, et pole erilist mõtet Vadi lugude püüdja-püütava kui subjekti-objekti suhte, sümboolika ja tähenduste üle psühhoanalüütiliselt spekuleerida, kuid võiks fikseerida tundmuse, et millegi muu, jutusisese kõrval jahib autor kindlasti midagi ka iseenda sügavikust. Ta mudeldab, visualiseerib ja kujutab/transformeerib oma psüühikapingeid proosasse. (Leiad SIIT)
Rohkem arvustusi "Unetute ralli" kohta leiab SIIT
ÜLESANDED "UNETUTE RALLI" KOHTA
1. Täida lüngad õigete sõnadega.
2. Leia täherägastikust üles "Unetute ralli" tegelased.