URMAS VADI SÕNAD
"Mina ei tahaks selline kirjanik olla, kes istub kuskil Illegaardis ja räägib, et “mul on nüüd üks väga hea jutt pooleli”, on igal õhtul maani täis ja oksendab ning kahe kuu pärast räägib sama juttu."
"Supilinn või õieti see maja, kus ma elan – ja kus kunagi elas minu vanaema – saab minus või mu loomingus mu unedega kokku."
"Ma olen aru saanud, et ükskõik kuidas ma ka ei kirjutaks, ikka kirjutan oma käekirjaga. Paljud arvavad, et ma meelega keeran kuidagi vinti üle või provotseerin ja hullutan inimesi. Tegelikult ei hulluta. Aga ma mõtlen, mis see kirjandus või teater üldse on. Muidugi, see võib olla midagi väga elulähedast, lausa dokumentaalset, argist, aga lisaks sellele võiks seal olla veel üks tasand, mis tõstab inimese kuhugi kõrgemale kui loll naaber või katkiste vedrudega diivan. Minu jaoks ongi kirjandus üks võimalus oma unelmaid ja soove teoks teha, sest siin on kõik võimalik. Kui päriselus näiteks paned sombreero pähe ja jooksed pea kohal lassot vibutades mööda Pärnu tänavaid, siis võib-olla võetakse sind varsti kinni. Kantrimuusikalis võib sinust aga kangelane saada. "
"Aga samas ei ole minu eesmärgiks ainult oma ängide väljaelamine. Ma ei taha tegeleda ängide pealesurumisega ja ma ei oota seda ka teistelt kirjanikelt. Mulle ei meeldi need kirjanikud, kes minu peal oma aluspükse välja väänavad. Äng võib olla, aga tunneli lõpus peab ikkagi mingi valgus koitma. Ma usun, et minu juttudes peaks seda valgust ka ikka olema. Paljud kirjanikud ei anna sellist võimalust – kõik ongi nii närune ja jube, nagu nad kirjutavad. Mingisugune väljapääs peab olema. Need asjad, millest ma kirjutan, on vähemalt minu enda jaoks tõsised ja kohati jubedad, aga lugejas ei tohiks mu lood tekitada a i n u l t õudust ja väljapääsu puudumise tunnet."
"Inimesed võivad mu lugusid muidugi erinevalt tajuda, aga võib-olla sul on õigus. Võib-olla ei ole tõesti mingit valgust... Tõsi on see, et ma olen mõned lood kirjutanud olukorras, kus vähemalt minu enda jaoks küll mingit valgust ei paista. Võib juhtuda, et alles siis hakkab paistma, kui lugu on valmis kirjutatud. Võib-olla on kuritegelik selliseid jutte avaldada..."
"Ma usun,et kui minul kuskilt valgus paistma hakkab, hakkab ka lugejas. Kui ei hakka, mis
seal ikka. Sellisel juhul ma loodan, et mu lugudel on ka mingi objektiivne kunstiväärtus, et nad meeldivad lugejatele ka ilma valguseta."
"Kindlasti on üks mu juttude koostisosa siiski naer selle tunde, aja möödumise üle. Ma naeran enda ja nende asjade üle, ma tundun endale naljakas vaatamata sellele, et tegemist on väga tõsiste asjadega."
"Pidev jooksmine millegi eest ning ikkagi tagasijõudmine sinna, kust sa oled tulnud. Ideaalis võiks see olla selline jooks, et olles tohutu tempoga kolm kilti maha jooksnud ja täiesti hingetu, leiad sa ikkagi veel kuskilt mingisuguse jõu, et edasi joosta, jooksedki, ja võib-olla alles siis näed mingisugust valgust."
"Lugu koosneb teada-tuntud asjadest, aga nende asjade vahel on veel midagi. Võtame või sellesama taeva. Vaatad, täielikult ei mõista, aga ikkagi on ta olemas. Kui taevas on olemas, võivad ka minu jutud olemas olla."
"Mis mulle kirjanduse puhul hästi meeldib, on see, et ta ühelt poolt seletab maailma ära, aga teiselt poolt mulle meeldivad kõige rohkem need lood, mis jätavad saladuse rääkimata või paljastamata. See oleks umbes niimoodi, et on laegas või kirst, ja siis, kui tahetakse lugu jutustada, avatakse selle kirstu kaant natukene, sealt tuleb džinn välja, räägib ühe loo ja siis läheb karpi tagasi. Ja jätab midagi ütlemata.” („Õhtujutt” ta lapsepõlvest ja kirjandusest. „Vihik” nr. 5, suvi 2003, lk. 36.)
"Supilinn või õieti see maja, kus ma elan – ja kus kunagi elas minu vanaema – saab minus või mu loomingus mu unedega kokku."
"Ma olen aru saanud, et ükskõik kuidas ma ka ei kirjutaks, ikka kirjutan oma käekirjaga. Paljud arvavad, et ma meelega keeran kuidagi vinti üle või provotseerin ja hullutan inimesi. Tegelikult ei hulluta. Aga ma mõtlen, mis see kirjandus või teater üldse on. Muidugi, see võib olla midagi väga elulähedast, lausa dokumentaalset, argist, aga lisaks sellele võiks seal olla veel üks tasand, mis tõstab inimese kuhugi kõrgemale kui loll naaber või katkiste vedrudega diivan. Minu jaoks ongi kirjandus üks võimalus oma unelmaid ja soove teoks teha, sest siin on kõik võimalik. Kui päriselus näiteks paned sombreero pähe ja jooksed pea kohal lassot vibutades mööda Pärnu tänavaid, siis võib-olla võetakse sind varsti kinni. Kantrimuusikalis võib sinust aga kangelane saada. "
"Aga samas ei ole minu eesmärgiks ainult oma ängide väljaelamine. Ma ei taha tegeleda ängide pealesurumisega ja ma ei oota seda ka teistelt kirjanikelt. Mulle ei meeldi need kirjanikud, kes minu peal oma aluspükse välja väänavad. Äng võib olla, aga tunneli lõpus peab ikkagi mingi valgus koitma. Ma usun, et minu juttudes peaks seda valgust ka ikka olema. Paljud kirjanikud ei anna sellist võimalust – kõik ongi nii närune ja jube, nagu nad kirjutavad. Mingisugune väljapääs peab olema. Need asjad, millest ma kirjutan, on vähemalt minu enda jaoks tõsised ja kohati jubedad, aga lugejas ei tohiks mu lood tekitada a i n u l t õudust ja väljapääsu puudumise tunnet."
"Inimesed võivad mu lugusid muidugi erinevalt tajuda, aga võib-olla sul on õigus. Võib-olla ei ole tõesti mingit valgust... Tõsi on see, et ma olen mõned lood kirjutanud olukorras, kus vähemalt minu enda jaoks küll mingit valgust ei paista. Võib juhtuda, et alles siis hakkab paistma, kui lugu on valmis kirjutatud. Võib-olla on kuritegelik selliseid jutte avaldada..."
"Ma usun,et kui minul kuskilt valgus paistma hakkab, hakkab ka lugejas. Kui ei hakka, mis
seal ikka. Sellisel juhul ma loodan, et mu lugudel on ka mingi objektiivne kunstiväärtus, et nad meeldivad lugejatele ka ilma valguseta."
"Kindlasti on üks mu juttude koostisosa siiski naer selle tunde, aja möödumise üle. Ma naeran enda ja nende asjade üle, ma tundun endale naljakas vaatamata sellele, et tegemist on väga tõsiste asjadega."
"Pidev jooksmine millegi eest ning ikkagi tagasijõudmine sinna, kust sa oled tulnud. Ideaalis võiks see olla selline jooks, et olles tohutu tempoga kolm kilti maha jooksnud ja täiesti hingetu, leiad sa ikkagi veel kuskilt mingisuguse jõu, et edasi joosta, jooksedki, ja võib-olla alles siis näed mingisugust valgust."
"Lugu koosneb teada-tuntud asjadest, aga nende asjade vahel on veel midagi. Võtame või sellesama taeva. Vaatad, täielikult ei mõista, aga ikkagi on ta olemas. Kui taevas on olemas, võivad ka minu jutud olemas olla."
"Mis mulle kirjanduse puhul hästi meeldib, on see, et ta ühelt poolt seletab maailma ära, aga teiselt poolt mulle meeldivad kõige rohkem need lood, mis jätavad saladuse rääkimata või paljastamata. See oleks umbes niimoodi, et on laegas või kirst, ja siis, kui tahetakse lugu jutustada, avatakse selle kirstu kaant natukene, sealt tuleb džinn välja, räägib ühe loo ja siis läheb karpi tagasi. Ja jätab midagi ütlemata.” („Õhtujutt” ta lapsepõlvest ja kirjandusest. „Vihik” nr. 5, suvi 2003, lk. 36.)
TEISED VADI LOOMINGUST
"Vadi laadi on nimetatud “unenäo ja ärkveloleku, reaalse ja fantastilise piiril kõikumiseks.” (Jüri Kallas)
"Vadi jutte seostatakse maagilise realismiga, põhilised markeerivad sõnad “unenäolisus” ja “muinasjutulisus”. Vadi pole plära ajaja, vaid lustlik pajataja, fantaasiarikas lõuapoolik, kelle kujutluse lennus on kaasakiskuvat hoogu.
Vadi lood on küll parajalt särtsu ja tuld täis, kuid tema loova sõnaenergia element pole uuele platsi puhtaks põletav-hävitav tuli, vaid paisutav, mahendav ja kasvatav vesi. Kaasaja valdavalt räiges, hüperkriitilises ja destruktiivses eesti proosas paistab Vadi loomingus silma heatahtlikkus, tegelastele kaasatundlikkus, pehmus, eluhoid. Ja see teeb südame soojaks. Arvan, et pole erilist mõtet Vadi lugude püüdja-püütava kui subjekti-objekti suhte, sümboolika ja tähenduste üle psühhoanalüütiliselt spekuleerida, kuid võiks fikseerida tundmuse, et millegi muu, jutusisese kõrval jahib autor kindlasti midagi ka iseenda sügavikust. Ta mudeldab, visualiseerib ja kujutab/transformeerib oma psüühikapingeid proosasse.
Tundub, et Vadi jutud tõukuvad unenäolisest elemendist, kuid järgnev pole üleni sürr ega ka absurd. Kiiks on tugev, aga ilma kiiksuta pole üldse mõtet lühiproosat teha.
Kallas seostas Vadi jutte “Eesti rahva ennemuistsete juttudega”, Andres Ehini “Ajaviite peergudega” ja Mehis Heinsaare lugudega. Üldiselt nõus, kuid oma mehi silmas pidades lisaksin siia Arvo Valtoni (näiteks “Läbi unemaastike” ja “Võõras linnas”) ja natuke ka Gailiti." (Tarmo Teder)
"Urmas Vadiga juba igav ei hakka. Ning tundub, et ta valdab ka kõiki võimalikke trikke, kuidas kirjutada nii, et tal endal autorina igav ei hakkaks." (Peeter Helme)
"Vadi jutte seostatakse maagilise realismiga, põhilised markeerivad sõnad “unenäolisus” ja “muinasjutulisus”. Vadi pole plära ajaja, vaid lustlik pajataja, fantaasiarikas lõuapoolik, kelle kujutluse lennus on kaasakiskuvat hoogu.
Vadi lood on küll parajalt särtsu ja tuld täis, kuid tema loova sõnaenergia element pole uuele platsi puhtaks põletav-hävitav tuli, vaid paisutav, mahendav ja kasvatav vesi. Kaasaja valdavalt räiges, hüperkriitilises ja destruktiivses eesti proosas paistab Vadi loomingus silma heatahtlikkus, tegelastele kaasatundlikkus, pehmus, eluhoid. Ja see teeb südame soojaks. Arvan, et pole erilist mõtet Vadi lugude püüdja-püütava kui subjekti-objekti suhte, sümboolika ja tähenduste üle psühhoanalüütiliselt spekuleerida, kuid võiks fikseerida tundmuse, et millegi muu, jutusisese kõrval jahib autor kindlasti midagi ka iseenda sügavikust. Ta mudeldab, visualiseerib ja kujutab/transformeerib oma psüühikapingeid proosasse.
Tundub, et Vadi jutud tõukuvad unenäolisest elemendist, kuid järgnev pole üleni sürr ega ka absurd. Kiiks on tugev, aga ilma kiiksuta pole üldse mõtet lühiproosat teha.
Kallas seostas Vadi jutte “Eesti rahva ennemuistsete juttudega”, Andres Ehini “Ajaviite peergudega” ja Mehis Heinsaare lugudega. Üldiselt nõus, kuid oma mehi silmas pidades lisaksin siia Arvo Valtoni (näiteks “Läbi unemaastike” ja “Võõras linnas”) ja natuke ka Gailiti." (Tarmo Teder)
"Urmas Vadiga juba igav ei hakka. Ning tundub, et ta valdab ka kõiki võimalikke trikke, kuidas kirjutada nii, et tal endal autorina igav ei hakkaks." (Peeter Helme)
MÕJUTUSED
"Need mõjud ja eeskujud on muidugi vajalik küsimus, aga samas ka suht keeruline. Jah, ma olen enda novellides olnud mõjutatud Jüri Ehlvestist ja Mehis Heinsaarest. Need on ka kaks nime, mida kriitikud on minu juures avastanud. Aga nüüd ei saa enam Ehlvesti ega Heinsaart minuga seostada. Mitte selles ei ole asi, et ma ei ole enam mitte millestki mõjutatud, et nüüd ma olen ise ja vaba. Ei sellega on veidi teistmoodi. Kuigi mul ei ole enam ühtegi kindlat guru, olen ma siiski mõjutatud väga paljudest inimestest ja tekstidest, filmidest ja jumal teab millest veel.. mehest, kes sööb bussijaamas koerakonservi. Minu jaoks ei ole need mõjutused ja see informatsioon,mis ma ükskõik kust saan, mingi koorem, mida peaks varjama ja siis rääkima, et olen originaalne, ainulaadne, mõtlesin kõik ise, üksi välja. See on ju jama. Selleks ongi kunst ja kirjandus, et sellest end mõjutada lasta. Aasta on 2006." (Urmas Vadi)
Urmas Vadi räägib, et kirjanduses on tema vaieldamatuks lemmikuks Preussleri ”Krabat” (”jällegi selline seletamatu tekst”). Kunagi väga meeldinud Ehlvest enam niiväga huvi ei paku (”see, mida ta kirjutab, on kogu aeg üks ja sama raamat”). Viimasel ajal on Vadi enese jaoks avastanud Peet Vallaku. Ka Jaan Oks olla ”oma tumedusega meeldiv valgusallikas”.
Urmas Vadi räägib, et kirjanduses on tema vaieldamatuks lemmikuks Preussleri ”Krabat” (”jällegi selline seletamatu tekst”). Kunagi väga meeldinud Ehlvest enam niiväga huvi ei paku (”see, mida ta kirjutab, on kogu aeg üks ja sama raamat”). Viimasel ajal on Vadi enese jaoks avastanud Peet Vallaku. Ka Jaan Oks olla ”oma tumedusega meeldiv valgusallikas”.